Kuidas hoida Eesti unikaalsust?

ÜRO riigid on leppinud kokku ülemaailmsetes säästliku arengu eesmärkides. Tegu on tasakaalu leidmisega planeedi piiratud ressursside ja inimestele heaolu loomise vahel – me ei tohiks planeedile ega siin elavatele inimestele veel rohkem kahju teha. Ka Eesti on paika pannud säästva arengu täpsemad sihid ja koostanud kava, kuidas nende suunas liikuda. Lisaks 17 ülemaailmsele eesmärgile on meil lisatud 18. eesmärk, mis keskendub kultuurile ja kultuuripärandi hoidmisele.

„Ülemaailmsete säästva arengu eesmärkide elluviimise raamistikuks Eestis on riigi pikaajaline arengustrateegia „Eesti 2035“, milles seatud sihtideni jõudmise aluseks on demokraatlik ja turvaline riik, kus säilib ja areneb eesti rahvus, keel ja kultuur. Eesti riigi ülesandeks on juba lähtuvalt põhiseadusest tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine. Seetõttu lähtutaksegi Eestis 17 + 1 säästva arengu eesmärgist. See tähendab, et hoiame eesmärgina silme ees ka kultuuriruumi elujõulisust,“ selgitab Riigikantselei strateegiadirektori asetäitja Eili Lepik.

„Meil käsitletakse kultuuriruumi oluliselt laiema mõistena kui otsese loometegevuse või rahvakultuuri valdkonnad. Eesti kultuuriruumi iseloomustavad Eesti traditsioonil põhinevad tavad käitumises, suhetes, elukorralduses. Eesti kultuuriruum on materialiseerunud eestilikus loodus- ja elukeskkonnas, samuti eestipärases märgilises keskkonnas (suhtluskeeles, sümboolikas, isiku- ja kohanimedes, värvieelistustes, ehitus- ja kodukujundustavades, üldtuntud kunsti- ja kirjandusteostes ning ajaloolistes tegelastes, ajaloolistes tähtpäevades ja kalendris jne),“ selgitab ta.

Kuidas mõõta kultuuripärandi säilimist?

Eesti kultuuripärandi hoidmise suunamiseks on koostatud mitmeid arengukavasid. Kõige otsesemalt on kultuuri eesmärkide elluviimisega seotud „Kultuuri arengukava 2021–2030“ ja „Eesti keele arengukava 2021–2035“. Samas rõhutab Lepik, et säästva arengu eesmärgid saavutatakse koostöös. „Ükski säästva arengu eesmärkidest pole selline, kuhu ainult üks valitsemisala või arengukava panustab. Iga valdkonna arengukava puhul on välja toodud, millistesse kestliku arengu eesmärkidesse see panustab.“ Täpsemalt saad riigi kehtivate arengukavade kohta uurida siit.

Kui teiste kestliku arengu eesmärkide saavutamise seiret on lihtsam teha, siis kultuuripärandi hoidmise puhul on see komplitseeritud, kui mitte võimatu. „Kultuuriruumi kohta on häid strateegilise taseme mõõdikuid üsna keeruline leida. Kultuuriruumiga seotud mõõdikutest kasutame kultuurielus osalemist (nii virtuaalselt kui ka füüsiliselt) ning eesti keelt kasutavate inimeste osakaalu mõõdikuid,“ selgitab ta.

Lihtsustatud kultuuripärandi jaotus

Kestlikule arengule aitab kaasa ka Tallinna linn „Tallinn 2035“ arengustrateegiaga (strateegia.tallinn.ee). Selles on oluline roll arengustrateegias kirjeldatud „Loova maailmalinna“ strateegilisel sihil (loe artiklit „Loova maailmalinna“ teemadel SIIT, aga ka kultuuri tegevusvaldkonnal, milles seatakse visiooniks, et kultuur on linlase heaolu looja ja linna arengu suunaja. Avatud ja uuendusmeelne linn ühendab eri väärtusi, liikumisi ning väljendusvorme.

Tallinna Kultuuri- ja Spordiameti juhataja Hillar Sein jagab kultuuripärandi kaheks. „Kõik inimtekkeline kuulub kultuuripärandi alla. Laialt võttes saab selle jagada kaheks: aineliseks ja vaimseks. Aineline on see, mida saab katsuda, ja vaimne see, mida saab edasi anda ja mida antaksegi põlvest põlve edasi. See on muidugi väga lihtsustatud jaotus,“ selgitab ta.

Kas eesti keel on hääbumas?

Vaimse kultuuripärandi poole pealt tunneb Sein muret eesti keele pärast. „On väga palju noori, kes on teinud valiku rääkida omavahel inglise keeles. Samuti on suur hulk noori, kelle eestikeelne sõnavara on jäänud väikeseks. Väikese riigi püsimine sõltub ka sellest, et meil on omakeelne teadussõnavara, omakeelne teater ja muidugi omakeelne haridus.“ Siiski ei tunne kõik eesti keele pärast muret. Näiteks 40 aastat eesti keele õpetaja olnud ja praegu Tallinna Saksa gümnaasiumis töötav Anu Kušvid usub, et keel on elusorganism, mis areneb ning võtab teistest keeltest pidevalt ka sõnu üle. „Meie algkeeles oli vaid alla kümne sõna. Vaevalt et me oleme söögilauas pahased, et sõna „taldrik“ meile rootsi keelest koos hea Rootsi ajaga tuli jne. Kindlasti me ikka „laigime“ sotsiaalmeedias pilte, mitte „ei aseta pöidlamärki oma sõprade päevapiltide alla“,“ kommenteerib ta ja lisab, et koolilapsed on üsna isamaalised. „See tuleb välja eesti keele ja kirjanduse tundides, kus avaldatakse siiralt oma mõtteid. Jah, inglisekeelsed väljendid on paljudel omavahel suheldes huulil ja sotsiaalmeedia keelekasutuses, kuid tekstiloomes peetakse ikka meie kirjakeelest lugu.“

Kušvid usub, et globaliseerumisega võidelda pole mõtet. „Me ei saa panna jõgesid teistpidi voolama, ei saa peatada maailma globaliseerumist. Peaksime olema rõõmsad, et rahvusvahelise suhtlemiskeele omandamine meie noortele meelepärane on. Tuletan meelde, et ka doktoritöid kirjutatakse Eestis just inglise keeles. Aga kuni meil on nii rahvarohked laulu- ja tantsupeod, kuni meil jätkub särasilmseid ja entusiastlikke eesti keele õpetajaid, ei kao meie armas eesti keel noorte südamest ega huulilt, hoolimata sellest, et omavahel teinekord ingliskeelsete lausetega suheldakse.“

Sama vaatepunkti jagab ka MUBA gümnaasiumi eesti keele õpetaja Tiina Talts. „Hinnanguliselt neljandik õpilasi loeb ilukirjandust inglise keeles, neljandik eesti keeles ja ülejäänud kaks neljandikku peaaegu ei loegi raamatuid. Sellest tingitud sõnavara piiratuse kõrval on isegi üks suurem probleem: inimesed ei haara enam keele kujundlikkust. Üldine inforuum on pigem loba täis, seal kasutatakse keelt enamasti kergemeelselt ja igavalt. Noor põlvkond valdab kahtlemata inglise keelt hästi ja mis veel silma paistab – hääldus on tänu ingliskeelsele infotainmentile (pehmetele, meelelahutuslikus võtmes esitletud uudistele – toim) märkimisväärselt parem kui vanema põlvkonna esindajatel keskmiselt. Tõsi ta on, et õpilased vahel ka suhtlevad omavahel inglise keeles, samuti see, et teatud väljendid leitakse ingliskeelsest slängist kiiremini üles kui eesti oma sõnavarast,“ ütleb ta ja lisab, et laias plaanis ei näe ta eelöeldust hoolimata eesti keele hetkeseisus midagi enneolematult traagilist. „Eesti keele tüvi on tugevalt maas ja oksad kannavad vilja, sest eestikeelne luule, teadus ja filosoofia on ju olemas. Võõrkeeled on ennegi tema lehtedes sahistanud.“

Uus vaade muuseumikülastajale

Ainelisest kultuuripärandi poole pealt toob Hillar Sein esile muuseumide avatud fondide ehk avatud kogude teema. „Unistame, et 2029. aastal avame Tallinna Linnamuuseumi avatud kogud ja see oleks uus kogemus nii külastajale kui ka muuseumile endale,“ selgitab Sein. Kontseptsiooni mõttes saab see olema Eesti mõistes terve hoonena midagi uut. „Erinevates muuseumites on küll üksikuid kollektsioone või ruume avatud kogu põhimõttel esitatud, aga meie soovime teha viiekorruselise avatud kogu, kus piir külastaja ja muuseumikogu vahel oleks hägustunud.“

Sellise idee kaudu hoitakse kokku fondide ruumide pealt ja külastaja saab hoopis terviklikuma vaate. „On väga suur vahe, kas sulle näidatakse vaid ühte mundrit või näiteks kahtekümmet sarnast ning see kvantiteedi kogemus avab külastajale hoopis teistsugust vaadet.“

Ehituslik kultuuripärand

Kõige olulisem oleks seoses kultuuripärandi hoidmisega Hillari sõnul kasutada talupojatarkust. „Ära viska midagi ära, kui sul on tunne, et seda võib veel vaja minna. See on mõtteviisi küsimus ja see kehtib ka kultuuripärandi hoidmise seisukohalt,“ ütleb ta ja toob siinkohal näite, kuidas ehituslikku kultuuripärandit hoida. „Selle asemel et hakata linnaserva uut angaari ehitama, tuleks vaadata, kas mõni sobilik ruum on juba linnas olemas.“

Eva-Maria Aitsam, Tallinna Strateegiakeskuse linnaplaneerija toob siinkohal hea vahendina välja linna kinnisvararegistri, mille kaudu saab teha päringuid linnale kuuluvate objektide kohta, sealhulgas vaadata, millised hooned on hetkel vabad. Lisaks on arenduses veel teinegi lahendus. „Linn on kokku panemas kaardirakendust, mis ühendaks ära maaomandi (sh linnale kuuluvad maad) ja linnale kuuluvad hooned/rajatised (sh haridus, sotsiaal jne). Hetkel linna kinnisvararegistril selline kaardirakendus puudub ja seetõttu puudub ruumiline vaade, milline on olemasolev ja tulevikuperspektiiv linna omandis olevate (vabade) kinnistute ja hoonete/rajatiste osas (st kuhu saaks nt kavandada sotsiaalmaju, lasteaedu jne).“

Head ja veel paremad näited

Kultuuripärandi hoidmisest on Aitsamil tuua mitmeid näiteid. „Ühelt poolt saame ju tuua näiteks terve hulga äri- ja elamufunktsioonideks ümber kujundatud või veel arenduses eraarendusi: Manufaktuuri, Põhjala, Krulli, Volta, Noblessneri, Tselluloosi (Fahle park), Patarei jne. Samas on nende puhul pigem tegu just uue funktsiooni otsimisega vanasse kaitsealusesse kultuuriväärtuslikku kinnisvarasse, mida ei ole lubatud lammutada. Kui eelnevalt nimetatud on head näited, kuhu on kõvasti investeeritud (Krulli ja Põhjala siiski alles arenduses), siis lihtsate lahendustega on kasutusele võetud näiteks EKKM (Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum), Sveta baar, Telliskivi loomelinnak, klubi HALL jms. Pääsküla noortekeskus endises kinos KOIT ja Kultuurikatel on sellised vahepealsed näited, kus vajadus pigem oli ja sobitati siis olemasolevasse hoonesse, esimese puhul oluliselt lihtsamate vahendite ja väiksemate investeeringutega kui teise puhul.“ Samuti toob ta välja Kopli 93 kogukonna keskuse ja EKA hoone, mis on üks konkreetne näide, kus uue hoone ehitamise asemel valiti olemasoleva hoone kasutusele võtmine.

Samast seeriast:
Loe veel: Kas tead, mida tähendab kestlik areng? Vaata siit ruttu järgi, sest varsti hakkad seda mõistet järjest enam kuulma!
Loe veel: Null liiklussurma, rohkem lilleniitusid ja muruplatse! On see tõesti pealinnas võimalik?
Loe veel: Tallinn aastal 2035: uued võimalused ja paremad ühendused
Loe veel: PIILU TULEVIKU TALLINNA! Kas sellises pealinnas soovid tulevikus elada?
Loe veel: Millist muutust on rohepöördega seoses kõige enam vaja?
Loe veel: Mida kogukond sulle anda võib?
Loe veel: Kodu, mis algab tänavast: vaata, milliseks võib muutuda sinu kodukant